Eesti suursaadik Hollandis on Saarlane!

Tundub, et need blogi sissekanded on muutumas nädala ülevaadeteks, mis keskenduvad suuresti nädalavahetustele sest töönädalast pole suurt midagi rääkida.

See nädalavahetus algas õige varakult. Reede hommikul pisut peale 7.30 alustasime Georgiga sõitu Haagi poole, kus külastasime Eesti suursaatkonda Hollandis. Kokku töötab seal üldse koos suursaadikuga 3 inimest, kellest keegi ei räägi üllataval kombel Hollandi keelt. Nagu kombeks, saime ülevaatliku ekskursiooni ruumidest, saatkonna tööst ja inimestest. Reede oli saatkonnas erandlik päev, kuna terve ülemine korrus oli poola töömeeste poolt okupeeritud. Keegi ei saanud enda kontorilaua taga tööd teha, seega oli neil rohkem aega meiega juttu rääkida. Peale paaritunnist istumist ja rääkimist, lasti meid Helinga linnapeale. Georg soovitas meil kindlasti Panorama muuseumisse minna, aga me eelistasime lihtsalt niisama jalutama minna. Antud hetkeks on meie muuseumide limiit täis. Loomulikult meelib nii mulle kui Helinale muusemites käia, aga kui seda tuleb juba liiga palju ette, siis tekib mingi hetk küllastumus.

Haag on väga multikultuurne, ilus ja mitmekülgne linn. Samas ei saa seda üldse Amsterdamiga võrrelda, aga selle juurde jõuan hiljem.

Peale pikka jalutuskäiku linnas jõudsime õhtupoolikul jälle suursaatkonna ukse taha. Georg, kellel olid vahepeal muud asjaajamised, tuli 5ks ka tagasi ning koos läksime õhtustama. Oli väga tore ja juttu jätkus kauaks. Jõudsime Georgi koju, Vollenhovesse pisut enne kümmet õhtul ja lahkusime sealt alles laupäeva pärastlõunal.

Laupäeval korjas meid Vollenhovest peale Anton koos enda naise ja koeraga. Sõit jätkus Amsterdami suunas, kus pidime veetma ülejäänud nädalavahetusest. Läksime Antoni tütre koju, kes elab päris linnakeskme piiril. Peale ühist lõunasööki läksid kõik eraldi suunadesse laiali, meie sealhulgas. Jällegi saime Helinaga niisama linnapeale kolama minna.

Usun, et sain Amsterdamis esimese ja siiani ainsa kultuurišoki. Ma poleks iial aravanud, et see linn nii täpselt enda stereotüübile vastab. Iga paarikümne meetri järel on tõepoolest järgmine Coffiee Shop, mille ees on räuskavad britid, ameeriklased, venelased. Poed on täis odavaid suveniire ja kõige vähem kuuleb tänavatatel liikudes hollandi keelt. Linn ise on väga kaunis enda kanalite, rohkete kirikute, omanäoliste majade ja väljakutega, aga selle tunnetamiseks peab jalutama pisut eemal peamisest tänavatest. Saime sellest aru, kui laupäeval peale tunnikest linna keskel seiklemist väljapoole jalutasime. Seal tundsime ennast ka oluliselt turvalisemalt, sest peatänavatel, rahva keskel sumades oli tihti tunne, et keegi rihib su kotti ning kanepi uimas inimestest oli ka juba küllalt.

Peale õhtusööki Antoni tütre korteris (kus olime täiesti omapead) läksime uuesti välja, see kord täiesti teises suunas. Sattusime jõuluturule, kus oli uisuväli ja kõiksugu putkasid hea ja paremaga. Jõudes tagasi, avastasime et olime suutnud enda toa saunaks muuta. Martine ütles meile, et kui liiga külm on, saame radika sisse lülitada. Me sättisime enda arust selle suht keskmisele tasemele, aga see oli ikkagi sutsu liiga soe.

Tahtsin juba eelmine kord kohalike (sama kehtib belgialste kohta) külmalembusest rääkida. Nimelt on pea igal hollandlasel kodus selline süsteem, et maja küte lülitub ööseks välja. Lisaks sellele, et nende jaoks on 17 kraadi normaalne soojustemperatuur toas, magavad nad ka jääkülmas toas. Kaks korda, kui olen erinevates peredes lisa tekki küsinud, on mulle suurte silmadega otsa vaadatud ja küsitud kas mul on külm? Kui nad ainult teaksid, et lisatekile vaatamata olen maganud sokkides ja pusas. Olen nüüdseks enam-vähem sellise süsteemiga ära harjunud, aga ma usun, et paljudele teeks see, kuidas ma magan, ikkagi nalja. Lisaks lisatekile on mul magades peal ka Helina voodi katteriie. Kõik eestlased, kellega siin olles kohtunud oleme, arvavad ka, et see pole normaalne. Kõik hollandlased aga arvad tõenäoliselt, et külmarottidest eestlased pole normaalsed.
Kui Joreni juures olin, siis ta ütles ka väga siiralt, et toas peaks 15 kraadi olema, seega ei tohiks mul magades külm olla!

Peale poolepäevast kordus kondamist Amsterdami tänavatel jõudsime Helinaga pühapäeva õhtupoolikul koju. Olime niigi väsinud, aga kohvritega rongijaamast tulek võttis meist viimase. Naljad kippusid juba väga käest ära. Kogu nädalavahetusel toimunud orienteerumise võikski võtta pealkirjaga "Kuidas me SIIA sattusime?"



Mint tea à la den Haag.

Weekend in België

Kuigi hall argipäev sõitis täna täiega sisse, oleme Helinaga mõlemad mõtetega veel nädalavahetuses. Helina veetis terve nädalavahetuse enda sõbrannaga, kes muidu õpib Hispaanias. Mina, nagu eelnevast positusest aru võib saada, istusin neljapäeva pärastlõunal rongile ja peale üht vahepeatust jõudsin Mecheleni, kust algas minu nädalavahetus Belgias.

Neljapäeval oli Zwolles eriti jube ja tuuline ilm, selline tunne oli, et kohe kohe lendad koos enda rattaga minema. Kui Helinaga rongijaama poole sõitsime (pluss minu kohver, mis oli ühe kummipaelaga ratta pakiraami külge kinnitatud), käis korraga ilge kõmakas ja minu kohver oli keset sõiduteed. Nuta või naera, kuid ega muud polnud teha kui ratas ilusti "parkida" ja kohvrile järele minna. Lõpuks jõudsime siiski jaama ja Helina saatis mind nagu kord ja kohus rongi peale.
Enne seda vaatasime hoolega, et ikka õigesse vagunisse istun. Nimelt on Hollandi rongide eripäraks see, et üks rong sõidab kahte sihtkohta. Teiste sõnadega, võib juhtuda, et ühes peatuses sõidab pool rongist näiteks Utrechti, ja teine, Haagi poole. Selleks on vaja kohe alguses kas rongi ette või siis tagumistesse vagunitesse istuda.

Nähes Antwerpeni rongijaama ja Belgia ronge tekkis väga kodune tunne. Jõudsin ilusti Mecheleni, kus Joren mind juba ootas. Sealt sõitsime Leuvenisse, Joreni uude koju, kus ta on kolme teise sõbraga alles kuu aega elanud. Majas elab jõusaali instruktor, tõlkija, veebidisainer - kolmest kaks sõpra on ka Joreniga seotud ka nende bandi l'Ame Buccale kaudu.

Õhtustasime kõik koos, mina sain endast päris palju rääkida. Seletasime Joreniga kuidas üksteist tunneme ja miks ta minu kohta "flower girl" ütleb. Põhjus on väga lihtne: kui eelmine aasta tuttavaks saime, siis olin tõesti sel õhtul lilleneiu rollis. Mul oli kaasas paar Eesti brošüüri, mida Rotary klubi presentatsiooni jaoks lugesin, ning mida ka poistele sirvida andsin.

Palju nalja tegi poistele minu tähelepankud Hollandi ja hollandlaste kohta: miks ja millal nad mida ütlevad või kuidas käituvad. Üleüldse tundus esialgu nagu Belgias räägitakse täiesti teistsugust keelt. Peale Belgias veedetud aega tundus ehe Hollandi keel ainult natuke järsem ja teravam, aga nüüd, minnes Hollandist Belgiasse, oli erinevus määratu. Inimesed kasutavad täiesti teistsuguseid sõnu ja lausekontsruktsioone. Tõsi on ka see, et Belgialased on palju vaiksemad ja vaoshoitumad kui hollandlased. Kuna Jasper, Joreni üks lähedasemaid sõpru, on tõlk, jätkus vestlust eesti, hollandi, flaami ja kõigil muudel keele teemadel kauemaks. Nalja sai palju. Tuleb ainult mõnele belgialasele "Õ" tähte õpetada.

Reede hommikul sõitsime Joreniga Brüsseli poole, kus külastasime paljusid mainstream turisti vaatamisväärsusi nagu Pissiv poiss ja raekoda. Jalutasime niisama linnapeal, astusime sisse vanasse Õiguspaleesse ja lähedalasuvasse suurde kirikusse. Kuigi töötasin Brüsselis kolm kuud, polnud kunagi selles linnas korralikul tutvustaval tuuril käinud. Nüüd on see viga korvatud.

Minu tungival soovil sõitsime vihmast hoolimata reede pärastlõunal Genti. Tegime nalja, et nüüd tutvustan mina Jorenile linna. Käisime minu vana korteri juures, jalutasime linna keskel, käisime Gent'i katedraalis, kuhu ka varem polnud, häbi-häbi, sattunud. Nägin lõpuks ka maailmakuulsa altarimaali "Adoration of The Lamb" ära. Katedraal oli seest sama hingematvalt ilus nagu väljastki. Näitasin Jorenile Mokaboni - Genti legendaarset kohvikut, mille õhkkonda on võimatu lahti seletada, seda peab ise kogema. Peale pubis tee/õlle joomist asusime tagasi rongijaama poole. Isegi minu aastavanune trammipilet töötas veel! Üldse oli Gentis aastaga vähe muutunud, mõni pood on tühjaks jäänud, vana kodu nurga peal on uus pagar ja ehitus, mis eelmine aasta pooleli oli, on seda praegugi. Tundub nagu oleksin sealt alles natuke aega tagasi lahkunud.

Jõudsime koju, vihmased ja väsinud ja veetsime koduse õhtu. Järgmine päev läksin Joreniga koos tema ema juurde, kellel on vahva mänguasja pood, kus enamiku kaubast moodustavad erinevad lauamängud. Veetsin enamik päeva seal, abistades ja niisama uudistades. Õhtul valmistas Joreni ema koos enda boyfriendiga õhtusöögi, mis koosnes ahjukanast, värskest salatist ja seenekastmest. Siiski oli midagi puudu. Fritjes! Joreni ja tema ema sõnul on tüüpiline Flaami õhtusöök kana ja belgia friikartulid. Sellest enam Flaamilikumaks ei olevat võimalik minna. Muidugi oli oluliseks faktoriks ka see, et ma polnud kunagi korralikus Frituuris (koht, kus friikaid müüakse, igal tänavanurgal on vähemalt üks) käinud. Haarasime siis vihmavarju kaasa ja läksime Joreniga kartulite järele. Vihma muudkui kallas ja kallas. Kallab praegugi, nagu uudistest aru võib saada. Friika putkas oli Jorenil muidugi vaja öelda, et ma olen Eestist ja pole kunagi varem sellises kohas käinud. Omanik oli üllatunud, aga naeratas ja oli silmnähtavalt uhke enda äri üle.
Õhtusöök oli väga maitsev, aga pean tunnistama, et mingi friikaekspert ma küll pole. Sorry, Joren, aga friikartul on friikartul, minu jaoks. Usun, et pole neid niipalju söönud, et suurt vahet teha. Aga kui mul peaks friikartulite isu tekkima, siis läheksin kindlasi McDonalds'i asemel Frituuri.

Peale õhtusööki läksime Kelly juurde, kes on sama bandi, mida enne mainisin, laulja. Ta sai 21 aastaseks ja tähistas sel õhtul enda sünnipäeva. Peale paari tundi asus seltskond Leuveni linnasüdame poole teele, kus veel paar õlut juua. Kehva ilma kiuste oli linnas üsnagi palju rahvast. Lõpetasime õhtu STUK'is, mis on midagi lounge'i ja baari vahepealset. Muusika oli väga hea ja kohtasin väga huvitavaid inimesi. Jõudsime koju alles peale 3, mis viis selleni, et järgmine päev või õigemini hilishommik läks väga kiireks.

Nimelt oli pühapäeval, kell 12.00 Joreni ja tema sõbra Bregti koostöös valminud filmi esilinastus. Jõudsime sinna 15min hilinemisega, kuna olime kella 11ni maganud. Mina ei pannud muidugi äratusekella ka sest ma tõesti ei eeldanud, et nii kaua magan. Igasugune ekspress tegevus hommikul on minu jaoks täiesti valistatud ja vastumeelne. Muidugi sadas väljas ka vihma, mis ei teinud asja üldse paremaks. Siiski jõudsime esilinastusele ja nägime filmi täies pikkuses. Peale filmi lõppu nägin Elieni, kellega eelmine aasta koos töötasin. Oleksin reedel enda vanasse töökohta ka minna tahtnud et Idest ja Karelit näha, kuid Belgias tähistati reedel Esimese Maailmsõja ametlikku lõppu, mis tähendas vaba päeva. Seega polnud reedel keegi kontroris.

Peale esilinastust sõitsime Joreni ja Jasperiga Mechelni, kus ma rongiliikluse viperuste kiuste 16.46 rongiga Hollandi poole sõitma hakkasin. Viimased poolteist tundi rongisõidust vaatasin lahke pinginaabri arvutist Inception'it, millest lõpp jäi siiski nägemata. Zwolles võtsid mind vastu Bert ja Helina, kellega koos siis kodupoole sõitsime.

Ma ei oska veel öelda, mis see nädal täpselt juhtuma hakkab. Täna oli igatahes väga väga mannetu esmaspäev, mis möödus jällegi ajalehtede sirvimise tähe all. Nädalavahetusel oleme tõenäoliselt Antoni juures, sest Ovingute pere läheb reisile. Nii palju kuulsime ka, et Anton laseb meid kaht eesti hullu enda raadioprogrammi. Ma ei tea, kuidas, aga ta on mingit pidi kohaliku raadiojaamaga seotud.

Üleüldse, meie siinoleku aeg on ühele kuule kahenenud. Vahest tundub, et aeg lendab ikka väga kiiresti, aga siis tuleb jälle esmaspäev ja aeg hakkab teosammul venima. Elame ühest nädalavahetusest teiseni, hé?

November

Viimasest kirjutisest on nii palju aega mööda läinud, et ma ei mäleta pooli asju, mida vahepeal teinud olen. Asi pole niivõrd palju selles, et mul oleks vahepeal meeletult seiklusrikas elu olnud, pigem vastupidi. Käime Helinaga jätkuvalt Windesheimis mandumas ja internetis lehti sirvimas. Ma pole varem sel teemal siin eriti vingunud, aga see meie "eriala praktika" on ikka täitsa komööda. Enamik minu ülesannetest piirdub Wordi ja Powerpointi alaste oskuste rakendamisega. Viimane "ülesanne", mille lõpetasin oli rahvusvaheliseõppe brošüüri jaoks powerpointis tehtud kaart riikide lippudega. Riigi lipud tähistasid partnerülikoolide asukohti. Tõenäoliselt on suureks takistuseks ka mõlema juhendaja üsangi kange ja konarlik inglise keel. Kehva keeleoskust proovivad mõlemad naisterahvad korvata sõbralikkusest ülevoolava suhtlusega. Rahvusvahelise osakonna "tädi" Jamilla lemmik vastus on "Oh, wonderful!" Sama naisterahavas rääkis, või õigemini püüdis meile rääkida, kuidas ta eelmine nädalavahetus kuskil farmerite festivalil käis ja kohaliku maaharija käest rusikaga näkku sai. Suurema osa tema jutust moodustasid ebamäärased häälitsused, mis püüdsid situatsiooni pingelisust edasi anda.

Tegelikkuses pole olukorras midagi nii vaimustavat nagu võiks järeldada Jamilla jutust. Me räägime ja peame koosolekuid teemal, mida me enda praktikalt ootame, aga siiani pole midagi oluliselt paranenud. Meile pole siiani ka Hollandi keele õpetajat leitud, antud hetkeks on meil juba üsna ükskõik ka. Üleüldse tundub, et sterotüüp otsekohesest hollandlasest on linnalegend. Mind ärritabki kõige rohkem ebamäärane jutt ja ebaselged instruktsioonid. Tihti jääb mulje, et tegelikult oleme me rohkem takistuseks kui abiks ja meile leitakse mingisugused hägused ülesanded, et meil oleks lihtsalt midagi teha. Aga meil pole! Olenemata ülesannete totrusest me teeme need kiiresti ja korralikult ära ja siis lihtsalt passime ja viime ennast Eesti uudistega kurssi. Võib-olla hakkavad asjad ka meie jaoks paremuse poole liikuma, sest alates järgmisest ei tööta me enam Jamillaga koos. Plaanis on ka järjekordne külastus Haagi, seekord praktika raames. Lisaks pidime minema meediakeskusse ja kuhugi reklaamifirmasse. Nagu harilikult, meie ise saame viimastena teada, kuhu me täpselt läheme;)

Nädalavahetus möödus jällegi paari muuseumit külastades. Alustasime ka Eesti-alase powerpointi presentatsiooni tegemist, mis tuleb ette kandmisele novembri viimasel kolmapäeval Homme läheme Utrechti lähedale Bilthovenisse, kus esineb Eesti keelpilli kvartett. Kontsert on Nicki (EV'i aukonsul) korraldatud, kes palus meil selle jaoks ka brošüüri teha. (Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi, kui vorbin Wordis brošüüre teha).

Kolmapäeval läheme Saksa Rotary klubi liikmetega Zwollet avastama. Kohaliku klubi liikmed tutvustavad neile linna ja me läheme tolkneme kaasa. Nii Helinal kui minul tulevad pereliikmed ja sõbrad külla ja see tutvustav tuur tuleb meile mõlemale ainult kasuks.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Rea tuleb mulle detsembri esimesel nädalavahetusel külla. Just nagu Sinterklaasi'gi;)

Kui hästi läheb, siis istun neljapäeval rongi ja sõidan Belgia poole. Kavatsen selle nädalavahetuse Leuvenis veeta. Lähen külla Jorenile, kellest peaksid kõik selle blogi lugejad teadma. Kui päris aus olla, siis ma ei suuda ära oodata, millal jälle Belgiat ja sealseid inimesi näen. Holland on ok, aga võtaks küll vahelduseks midagi tuttavat ja head.