Viimasest kirjutisest on nii palju aega mööda läinud, et ma ei mäleta pooli asju, mida vahepeal teinud olen. Asi pole niivõrd palju selles, et mul oleks vahepeal meeletult seiklusrikas elu olnud, pigem vastupidi. Käime Helinaga jätkuvalt Windesheimis mandumas ja internetis lehti sirvimas. Ma pole varem sel teemal siin eriti vingunud, aga see meie "eriala praktika" on ikka täitsa komööda. Enamik minu ülesannetest piirdub Wordi ja Powerpointi alaste oskuste rakendamisega. Viimane "ülesanne", mille lõpetasin oli rahvusvaheliseõppe brošüüri jaoks powerpointis tehtud kaart riikide lippudega. Riigi lipud tähistasid partnerülikoolide asukohti. Tõenäoliselt on suureks takistuseks ka mõlema juhendaja üsangi kange ja konarlik inglise keel. Kehva keeleoskust proovivad mõlemad naisterahvad korvata sõbralikkusest ülevoolava suhtlusega. Rahvusvahelise osakonna "tädi" Jamilla lemmik vastus on "Oh, wonderful!" Sama naisterahavas rääkis, või õigemini püüdis meile rääkida, kuidas ta eelmine nädalavahetus kuskil farmerite festivalil käis ja kohaliku maaharija käest rusikaga näkku sai. Suurema osa tema jutust moodustasid ebamäärased häälitsused, mis püüdsid situatsiooni pingelisust edasi anda.
Tegelikkuses pole olukorras midagi nii vaimustavat nagu võiks järeldada Jamilla jutust. Me räägime ja peame koosolekuid teemal, mida me enda praktikalt ootame, aga siiani pole midagi oluliselt paranenud. Meile pole siiani ka Hollandi keele õpetajat leitud, antud hetkeks on meil juba üsna ükskõik ka. Üleüldse tundub, et sterotüüp otsekohesest hollandlasest on linnalegend. Mind ärritabki kõige rohkem ebamäärane jutt ja ebaselged instruktsioonid. Tihti jääb mulje, et tegelikult oleme me rohkem takistuseks kui abiks ja meile leitakse mingisugused hägused ülesanded, et meil oleks lihtsalt midagi teha. Aga meil pole! Olenemata ülesannete totrusest me teeme need kiiresti ja korralikult ära ja siis lihtsalt passime ja viime ennast Eesti uudistega kurssi. Võib-olla hakkavad asjad ka meie jaoks paremuse poole liikuma, sest alates järgmisest ei tööta me enam Jamillaga koos. Plaanis on ka järjekordne külastus Haagi, seekord praktika raames. Lisaks pidime minema meediakeskusse ja kuhugi reklaamifirmasse. Nagu harilikult, meie ise saame viimastena teada, kuhu me täpselt läheme;)
Nädalavahetus möödus jällegi paari muuseumit külastades. Alustasime ka Eesti-alase powerpointi presentatsiooni tegemist, mis tuleb ette kandmisele novembri viimasel kolmapäeval Homme läheme Utrechti lähedale Bilthovenisse, kus esineb Eesti keelpilli kvartett. Kontsert on Nicki (EV'i aukonsul) korraldatud, kes palus meil selle jaoks ka brošüüri teha. (Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi, kui vorbin Wordis brošüüre teha).
Kolmapäeval läheme Saksa Rotary klubi liikmetega Zwollet avastama. Kohaliku klubi liikmed tutvustavad neile linna ja me läheme tolkneme kaasa. Nii Helinal kui minul tulevad pereliikmed ja sõbrad külla ja see tutvustav tuur tuleb meile mõlemale ainult kasuks.
Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Rea tuleb mulle detsembri esimesel nädalavahetusel külla. Just nagu Sinterklaasi'gi;)
Kui hästi läheb, siis istun neljapäeval rongi ja sõidan Belgia poole. Kavatsen selle nädalavahetuse Leuvenis veeta. Lähen külla Jorenile, kellest peaksid kõik selle blogi lugejad teadma. Kui päris aus olla, siis ma ei suuda ära oodata, millal jälle Belgiat ja sealseid inimesi näen. Holland on ok, aga võtaks küll vahelduseks midagi tuttavat ja head.
No comments:
Post a Comment