Kuigi hall argipäev sõitis täna täiega sisse, oleme Helinaga mõlemad mõtetega veel nädalavahetuses. Helina veetis terve nädalavahetuse enda sõbrannaga, kes muidu õpib Hispaanias. Mina, nagu eelnevast positusest aru võib saada, istusin neljapäeva pärastlõunal rongile ja peale üht vahepeatust jõudsin Mecheleni, kust algas minu nädalavahetus Belgias.
Neljapäeval oli Zwolles eriti jube ja tuuline ilm, selline tunne oli, et kohe kohe lendad koos enda rattaga minema. Kui Helinaga rongijaama poole sõitsime (pluss minu kohver, mis oli ühe kummipaelaga ratta pakiraami külge kinnitatud), käis korraga ilge kõmakas ja minu kohver oli keset sõiduteed. Nuta või naera, kuid ega muud polnud teha kui ratas ilusti "parkida" ja kohvrile järele minna. Lõpuks jõudsime siiski jaama ja Helina saatis mind nagu kord ja kohus rongi peale.
Enne seda vaatasime hoolega, et ikka õigesse vagunisse istun. Nimelt on Hollandi rongide eripäraks see, et üks rong sõidab kahte sihtkohta. Teiste sõnadega, võib juhtuda, et ühes peatuses sõidab pool rongist näiteks Utrechti, ja teine, Haagi poole. Selleks on vaja kohe alguses kas rongi ette või siis tagumistesse vagunitesse istuda.
Nähes Antwerpeni rongijaama ja Belgia ronge tekkis väga kodune tunne. Jõudsin ilusti Mecheleni, kus Joren mind juba ootas. Sealt sõitsime Leuvenisse, Joreni uude koju, kus ta on kolme teise sõbraga alles kuu aega elanud. Majas elab jõusaali instruktor, tõlkija, veebidisainer - kolmest kaks sõpra on ka Joreniga seotud ka nende bandi l'Ame Buccale kaudu.
Õhtustasime kõik koos, mina sain endast päris palju rääkida. Seletasime Joreniga kuidas üksteist tunneme ja miks ta minu kohta "flower girl" ütleb. Põhjus on väga lihtne: kui eelmine aasta tuttavaks saime, siis olin tõesti sel õhtul lilleneiu rollis. Mul oli kaasas paar Eesti brošüüri, mida Rotary klubi presentatsiooni jaoks lugesin, ning mida ka poistele sirvida andsin.
Palju nalja tegi poistele minu tähelepankud Hollandi ja hollandlaste kohta: miks ja millal nad mida ütlevad või kuidas käituvad. Üleüldse tundus esialgu nagu Belgias räägitakse täiesti teistsugust keelt. Peale Belgias veedetud aega tundus ehe Hollandi keel ainult natuke järsem ja teravam, aga nüüd, minnes Hollandist Belgiasse, oli erinevus määratu. Inimesed kasutavad täiesti teistsuguseid sõnu ja lausekontsruktsioone. Tõsi on ka see, et Belgialased on palju vaiksemad ja vaoshoitumad kui hollandlased. Kuna Jasper, Joreni üks lähedasemaid sõpru, on tõlk, jätkus vestlust eesti, hollandi, flaami ja kõigil muudel keele teemadel kauemaks. Nalja sai palju. Tuleb ainult mõnele belgialasele "Õ" tähte õpetada.
Reede hommikul sõitsime Joreniga Brüsseli poole, kus külastasime paljusid mainstream turisti vaatamisväärsusi nagu Pissiv poiss ja raekoda. Jalutasime niisama linnapeal, astusime sisse vanasse Õiguspaleesse ja lähedalasuvasse suurde kirikusse. Kuigi töötasin Brüsselis kolm kuud, polnud kunagi selles linnas korralikul tutvustaval tuuril käinud. Nüüd on see viga korvatud.
Minu tungival soovil sõitsime vihmast hoolimata reede pärastlõunal Genti. Tegime nalja, et nüüd tutvustan mina Jorenile linna. Käisime minu vana korteri juures, jalutasime linna keskel, käisime Gent'i katedraalis, kuhu ka varem polnud, häbi-häbi, sattunud. Nägin lõpuks ka maailmakuulsa altarimaali "Adoration of The Lamb" ära. Katedraal oli seest sama hingematvalt ilus nagu väljastki. Näitasin Jorenile Mokaboni - Genti legendaarset kohvikut, mille õhkkonda on võimatu lahti seletada, seda peab ise kogema. Peale pubis tee/õlle joomist asusime tagasi rongijaama poole. Isegi minu aastavanune trammipilet töötas veel! Üldse oli Gentis aastaga vähe muutunud, mõni pood on tühjaks jäänud, vana kodu nurga peal on uus pagar ja ehitus, mis eelmine aasta pooleli oli, on seda praegugi. Tundub nagu oleksin sealt alles natuke aega tagasi lahkunud.
Jõudsime koju, vihmased ja väsinud ja veetsime koduse õhtu. Järgmine päev läksin Joreniga koos tema ema juurde, kellel on vahva mänguasja pood, kus enamiku kaubast moodustavad erinevad lauamängud. Veetsin enamik päeva seal, abistades ja niisama uudistades. Õhtul valmistas Joreni ema koos enda boyfriendiga õhtusöögi, mis koosnes ahjukanast, värskest salatist ja seenekastmest. Siiski oli midagi puudu. Fritjes! Joreni ja tema ema sõnul on tüüpiline Flaami õhtusöök kana ja belgia friikartulid. Sellest enam Flaamilikumaks ei olevat võimalik minna. Muidugi oli oluliseks faktoriks ka see, et ma polnud kunagi korralikus Frituuris (koht, kus friikaid müüakse, igal tänavanurgal on vähemalt üks) käinud. Haarasime siis vihmavarju kaasa ja läksime Joreniga kartulite järele. Vihma muudkui kallas ja kallas. Kallab praegugi, nagu uudistest aru võib saada. Friika putkas oli Jorenil muidugi vaja öelda, et ma olen Eestist ja pole kunagi varem sellises kohas käinud. Omanik oli üllatunud, aga naeratas ja oli silmnähtavalt uhke enda äri üle.
Õhtusöök oli väga maitsev, aga pean tunnistama, et mingi friikaekspert ma küll pole. Sorry, Joren, aga friikartul on friikartul, minu jaoks. Usun, et pole neid niipalju söönud, et suurt vahet teha. Aga kui mul peaks friikartulite isu tekkima, siis läheksin kindlasi McDonalds'i asemel Frituuri.
Peale õhtusööki läksime Kelly juurde, kes on sama bandi, mida enne mainisin, laulja. Ta sai 21 aastaseks ja tähistas sel õhtul enda sünnipäeva. Peale paari tundi asus seltskond Leuveni linnasüdame poole teele, kus veel paar õlut juua. Kehva ilma kiuste oli linnas üsnagi palju rahvast. Lõpetasime õhtu STUK'is, mis on midagi lounge'i ja baari vahepealset. Muusika oli väga hea ja kohtasin väga huvitavaid inimesi. Jõudsime koju alles peale 3, mis viis selleni, et järgmine päev või õigemini hilishommik läks väga kiireks.
Nimelt oli pühapäeval, kell 12.00 Joreni ja tema sõbra Bregti koostöös valminud filmi esilinastus. Jõudsime sinna 15min hilinemisega, kuna olime kella 11ni maganud. Mina ei pannud muidugi äratusekella ka sest ma tõesti ei eeldanud, et nii kaua magan. Igasugune ekspress tegevus hommikul on minu jaoks täiesti valistatud ja vastumeelne. Muidugi sadas väljas ka vihma, mis ei teinud asja üldse paremaks. Siiski jõudsime esilinastusele ja nägime filmi täies pikkuses. Peale filmi lõppu nägin Elieni, kellega eelmine aasta koos töötasin. Oleksin reedel enda vanasse töökohta ka minna tahtnud et Idest ja Karelit näha, kuid Belgias tähistati reedel Esimese Maailmsõja ametlikku lõppu, mis tähendas vaba päeva. Seega polnud reedel keegi kontroris.
Peale esilinastust sõitsime Joreni ja Jasperiga Mechelni, kus ma rongiliikluse viperuste kiuste 16.46 rongiga Hollandi poole sõitma hakkasin. Viimased poolteist tundi rongisõidust vaatasin lahke pinginaabri arvutist Inception'it, millest lõpp jäi siiski nägemata. Zwolles võtsid mind vastu Bert ja Helina, kellega koos siis kodupoole sõitsime.
Ma ei oska veel öelda, mis see nädal täpselt juhtuma hakkab. Täna oli igatahes väga väga mannetu esmaspäev, mis möödus jällegi ajalehtede sirvimise tähe all. Nädalavahetusel oleme tõenäoliselt Antoni juures, sest Ovingute pere läheb reisile. Nii palju kuulsime ka, et Anton laseb meid kaht eesti hullu enda raadioprogrammi. Ma ei tea, kuidas, aga ta on mingit pidi kohaliku raadiojaamaga seotud.
Üleüldse, meie siinoleku aeg on ühele kuule kahenenud. Vahest tundub, et aeg lendab ikka väga kiiresti, aga siis tuleb jälle esmaspäev ja aeg hakkab teosammul venima. Elame ühest nädalavahetusest teiseni, hé?
No comments:
Post a Comment