Tulen koju, siis räägin!

Eesti suursaadik Hollandis on Saarlane!

Tundub, et need blogi sissekanded on muutumas nädala ülevaadeteks, mis keskenduvad suuresti nädalavahetustele sest töönädalast pole suurt midagi rääkida.

See nädalavahetus algas õige varakult. Reede hommikul pisut peale 7.30 alustasime Georgiga sõitu Haagi poole, kus külastasime Eesti suursaatkonda Hollandis. Kokku töötab seal üldse koos suursaadikuga 3 inimest, kellest keegi ei räägi üllataval kombel Hollandi keelt. Nagu kombeks, saime ülevaatliku ekskursiooni ruumidest, saatkonna tööst ja inimestest. Reede oli saatkonnas erandlik päev, kuna terve ülemine korrus oli poola töömeeste poolt okupeeritud. Keegi ei saanud enda kontorilaua taga tööd teha, seega oli neil rohkem aega meiega juttu rääkida. Peale paaritunnist istumist ja rääkimist, lasti meid Helinga linnapeale. Georg soovitas meil kindlasti Panorama muuseumisse minna, aga me eelistasime lihtsalt niisama jalutama minna. Antud hetkeks on meie muuseumide limiit täis. Loomulikult meelib nii mulle kui Helinale muusemites käia, aga kui seda tuleb juba liiga palju ette, siis tekib mingi hetk küllastumus.

Haag on väga multikultuurne, ilus ja mitmekülgne linn. Samas ei saa seda üldse Amsterdamiga võrrelda, aga selle juurde jõuan hiljem.

Peale pikka jalutuskäiku linnas jõudsime õhtupoolikul jälle suursaatkonna ukse taha. Georg, kellel olid vahepeal muud asjaajamised, tuli 5ks ka tagasi ning koos läksime õhtustama. Oli väga tore ja juttu jätkus kauaks. Jõudsime Georgi koju, Vollenhovesse pisut enne kümmet õhtul ja lahkusime sealt alles laupäeva pärastlõunal.

Laupäeval korjas meid Vollenhovest peale Anton koos enda naise ja koeraga. Sõit jätkus Amsterdami suunas, kus pidime veetma ülejäänud nädalavahetusest. Läksime Antoni tütre koju, kes elab päris linnakeskme piiril. Peale ühist lõunasööki läksid kõik eraldi suunadesse laiali, meie sealhulgas. Jällegi saime Helinaga niisama linnapeale kolama minna.

Usun, et sain Amsterdamis esimese ja siiani ainsa kultuurišoki. Ma poleks iial aravanud, et see linn nii täpselt enda stereotüübile vastab. Iga paarikümne meetri järel on tõepoolest järgmine Coffiee Shop, mille ees on räuskavad britid, ameeriklased, venelased. Poed on täis odavaid suveniire ja kõige vähem kuuleb tänavatatel liikudes hollandi keelt. Linn ise on väga kaunis enda kanalite, rohkete kirikute, omanäoliste majade ja väljakutega, aga selle tunnetamiseks peab jalutama pisut eemal peamisest tänavatest. Saime sellest aru, kui laupäeval peale tunnikest linna keskel seiklemist väljapoole jalutasime. Seal tundsime ennast ka oluliselt turvalisemalt, sest peatänavatel, rahva keskel sumades oli tihti tunne, et keegi rihib su kotti ning kanepi uimas inimestest oli ka juba küllalt.

Peale õhtusööki Antoni tütre korteris (kus olime täiesti omapead) läksime uuesti välja, see kord täiesti teises suunas. Sattusime jõuluturule, kus oli uisuväli ja kõiksugu putkasid hea ja paremaga. Jõudes tagasi, avastasime et olime suutnud enda toa saunaks muuta. Martine ütles meile, et kui liiga külm on, saame radika sisse lülitada. Me sättisime enda arust selle suht keskmisele tasemele, aga see oli ikkagi sutsu liiga soe.

Tahtsin juba eelmine kord kohalike (sama kehtib belgialste kohta) külmalembusest rääkida. Nimelt on pea igal hollandlasel kodus selline süsteem, et maja küte lülitub ööseks välja. Lisaks sellele, et nende jaoks on 17 kraadi normaalne soojustemperatuur toas, magavad nad ka jääkülmas toas. Kaks korda, kui olen erinevates peredes lisa tekki küsinud, on mulle suurte silmadega otsa vaadatud ja küsitud kas mul on külm? Kui nad ainult teaksid, et lisatekile vaatamata olen maganud sokkides ja pusas. Olen nüüdseks enam-vähem sellise süsteemiga ära harjunud, aga ma usun, et paljudele teeks see, kuidas ma magan, ikkagi nalja. Lisaks lisatekile on mul magades peal ka Helina voodi katteriie. Kõik eestlased, kellega siin olles kohtunud oleme, arvavad ka, et see pole normaalne. Kõik hollandlased aga arvad tõenäoliselt, et külmarottidest eestlased pole normaalsed.
Kui Joreni juures olin, siis ta ütles ka väga siiralt, et toas peaks 15 kraadi olema, seega ei tohiks mul magades külm olla!

Peale poolepäevast kordus kondamist Amsterdami tänavatel jõudsime Helinaga pühapäeva õhtupoolikul koju. Olime niigi väsinud, aga kohvritega rongijaamast tulek võttis meist viimase. Naljad kippusid juba väga käest ära. Kogu nädalavahetusel toimunud orienteerumise võikski võtta pealkirjaga "Kuidas me SIIA sattusime?"



Mint tea à la den Haag.

Weekend in België

Kuigi hall argipäev sõitis täna täiega sisse, oleme Helinaga mõlemad mõtetega veel nädalavahetuses. Helina veetis terve nädalavahetuse enda sõbrannaga, kes muidu õpib Hispaanias. Mina, nagu eelnevast positusest aru võib saada, istusin neljapäeva pärastlõunal rongile ja peale üht vahepeatust jõudsin Mecheleni, kust algas minu nädalavahetus Belgias.

Neljapäeval oli Zwolles eriti jube ja tuuline ilm, selline tunne oli, et kohe kohe lendad koos enda rattaga minema. Kui Helinaga rongijaama poole sõitsime (pluss minu kohver, mis oli ühe kummipaelaga ratta pakiraami külge kinnitatud), käis korraga ilge kõmakas ja minu kohver oli keset sõiduteed. Nuta või naera, kuid ega muud polnud teha kui ratas ilusti "parkida" ja kohvrile järele minna. Lõpuks jõudsime siiski jaama ja Helina saatis mind nagu kord ja kohus rongi peale.
Enne seda vaatasime hoolega, et ikka õigesse vagunisse istun. Nimelt on Hollandi rongide eripäraks see, et üks rong sõidab kahte sihtkohta. Teiste sõnadega, võib juhtuda, et ühes peatuses sõidab pool rongist näiteks Utrechti, ja teine, Haagi poole. Selleks on vaja kohe alguses kas rongi ette või siis tagumistesse vagunitesse istuda.

Nähes Antwerpeni rongijaama ja Belgia ronge tekkis väga kodune tunne. Jõudsin ilusti Mecheleni, kus Joren mind juba ootas. Sealt sõitsime Leuvenisse, Joreni uude koju, kus ta on kolme teise sõbraga alles kuu aega elanud. Majas elab jõusaali instruktor, tõlkija, veebidisainer - kolmest kaks sõpra on ka Joreniga seotud ka nende bandi l'Ame Buccale kaudu.

Õhtustasime kõik koos, mina sain endast päris palju rääkida. Seletasime Joreniga kuidas üksteist tunneme ja miks ta minu kohta "flower girl" ütleb. Põhjus on väga lihtne: kui eelmine aasta tuttavaks saime, siis olin tõesti sel õhtul lilleneiu rollis. Mul oli kaasas paar Eesti brošüüri, mida Rotary klubi presentatsiooni jaoks lugesin, ning mida ka poistele sirvida andsin.

Palju nalja tegi poistele minu tähelepankud Hollandi ja hollandlaste kohta: miks ja millal nad mida ütlevad või kuidas käituvad. Üleüldse tundus esialgu nagu Belgias räägitakse täiesti teistsugust keelt. Peale Belgias veedetud aega tundus ehe Hollandi keel ainult natuke järsem ja teravam, aga nüüd, minnes Hollandist Belgiasse, oli erinevus määratu. Inimesed kasutavad täiesti teistsuguseid sõnu ja lausekontsruktsioone. Tõsi on ka see, et Belgialased on palju vaiksemad ja vaoshoitumad kui hollandlased. Kuna Jasper, Joreni üks lähedasemaid sõpru, on tõlk, jätkus vestlust eesti, hollandi, flaami ja kõigil muudel keele teemadel kauemaks. Nalja sai palju. Tuleb ainult mõnele belgialasele "Õ" tähte õpetada.

Reede hommikul sõitsime Joreniga Brüsseli poole, kus külastasime paljusid mainstream turisti vaatamisväärsusi nagu Pissiv poiss ja raekoda. Jalutasime niisama linnapeal, astusime sisse vanasse Õiguspaleesse ja lähedalasuvasse suurde kirikusse. Kuigi töötasin Brüsselis kolm kuud, polnud kunagi selles linnas korralikul tutvustaval tuuril käinud. Nüüd on see viga korvatud.

Minu tungival soovil sõitsime vihmast hoolimata reede pärastlõunal Genti. Tegime nalja, et nüüd tutvustan mina Jorenile linna. Käisime minu vana korteri juures, jalutasime linna keskel, käisime Gent'i katedraalis, kuhu ka varem polnud, häbi-häbi, sattunud. Nägin lõpuks ka maailmakuulsa altarimaali "Adoration of The Lamb" ära. Katedraal oli seest sama hingematvalt ilus nagu väljastki. Näitasin Jorenile Mokaboni - Genti legendaarset kohvikut, mille õhkkonda on võimatu lahti seletada, seda peab ise kogema. Peale pubis tee/õlle joomist asusime tagasi rongijaama poole. Isegi minu aastavanune trammipilet töötas veel! Üldse oli Gentis aastaga vähe muutunud, mõni pood on tühjaks jäänud, vana kodu nurga peal on uus pagar ja ehitus, mis eelmine aasta pooleli oli, on seda praegugi. Tundub nagu oleksin sealt alles natuke aega tagasi lahkunud.

Jõudsime koju, vihmased ja väsinud ja veetsime koduse õhtu. Järgmine päev läksin Joreniga koos tema ema juurde, kellel on vahva mänguasja pood, kus enamiku kaubast moodustavad erinevad lauamängud. Veetsin enamik päeva seal, abistades ja niisama uudistades. Õhtul valmistas Joreni ema koos enda boyfriendiga õhtusöögi, mis koosnes ahjukanast, värskest salatist ja seenekastmest. Siiski oli midagi puudu. Fritjes! Joreni ja tema ema sõnul on tüüpiline Flaami õhtusöök kana ja belgia friikartulid. Sellest enam Flaamilikumaks ei olevat võimalik minna. Muidugi oli oluliseks faktoriks ka see, et ma polnud kunagi korralikus Frituuris (koht, kus friikaid müüakse, igal tänavanurgal on vähemalt üks) käinud. Haarasime siis vihmavarju kaasa ja läksime Joreniga kartulite järele. Vihma muudkui kallas ja kallas. Kallab praegugi, nagu uudistest aru võib saada. Friika putkas oli Jorenil muidugi vaja öelda, et ma olen Eestist ja pole kunagi varem sellises kohas käinud. Omanik oli üllatunud, aga naeratas ja oli silmnähtavalt uhke enda äri üle.
Õhtusöök oli väga maitsev, aga pean tunnistama, et mingi friikaekspert ma küll pole. Sorry, Joren, aga friikartul on friikartul, minu jaoks. Usun, et pole neid niipalju söönud, et suurt vahet teha. Aga kui mul peaks friikartulite isu tekkima, siis läheksin kindlasi McDonalds'i asemel Frituuri.

Peale õhtusööki läksime Kelly juurde, kes on sama bandi, mida enne mainisin, laulja. Ta sai 21 aastaseks ja tähistas sel õhtul enda sünnipäeva. Peale paari tundi asus seltskond Leuveni linnasüdame poole teele, kus veel paar õlut juua. Kehva ilma kiuste oli linnas üsnagi palju rahvast. Lõpetasime õhtu STUK'is, mis on midagi lounge'i ja baari vahepealset. Muusika oli väga hea ja kohtasin väga huvitavaid inimesi. Jõudsime koju alles peale 3, mis viis selleni, et järgmine päev või õigemini hilishommik läks väga kiireks.

Nimelt oli pühapäeval, kell 12.00 Joreni ja tema sõbra Bregti koostöös valminud filmi esilinastus. Jõudsime sinna 15min hilinemisega, kuna olime kella 11ni maganud. Mina ei pannud muidugi äratusekella ka sest ma tõesti ei eeldanud, et nii kaua magan. Igasugune ekspress tegevus hommikul on minu jaoks täiesti valistatud ja vastumeelne. Muidugi sadas väljas ka vihma, mis ei teinud asja üldse paremaks. Siiski jõudsime esilinastusele ja nägime filmi täies pikkuses. Peale filmi lõppu nägin Elieni, kellega eelmine aasta koos töötasin. Oleksin reedel enda vanasse töökohta ka minna tahtnud et Idest ja Karelit näha, kuid Belgias tähistati reedel Esimese Maailmsõja ametlikku lõppu, mis tähendas vaba päeva. Seega polnud reedel keegi kontroris.

Peale esilinastust sõitsime Joreni ja Jasperiga Mechelni, kus ma rongiliikluse viperuste kiuste 16.46 rongiga Hollandi poole sõitma hakkasin. Viimased poolteist tundi rongisõidust vaatasin lahke pinginaabri arvutist Inception'it, millest lõpp jäi siiski nägemata. Zwolles võtsid mind vastu Bert ja Helina, kellega koos siis kodupoole sõitsime.

Ma ei oska veel öelda, mis see nädal täpselt juhtuma hakkab. Täna oli igatahes väga väga mannetu esmaspäev, mis möödus jällegi ajalehtede sirvimise tähe all. Nädalavahetusel oleme tõenäoliselt Antoni juures, sest Ovingute pere läheb reisile. Nii palju kuulsime ka, et Anton laseb meid kaht eesti hullu enda raadioprogrammi. Ma ei tea, kuidas, aga ta on mingit pidi kohaliku raadiojaamaga seotud.

Üleüldse, meie siinoleku aeg on ühele kuule kahenenud. Vahest tundub, et aeg lendab ikka väga kiiresti, aga siis tuleb jälle esmaspäev ja aeg hakkab teosammul venima. Elame ühest nädalavahetusest teiseni, hé?

November

Viimasest kirjutisest on nii palju aega mööda läinud, et ma ei mäleta pooli asju, mida vahepeal teinud olen. Asi pole niivõrd palju selles, et mul oleks vahepeal meeletult seiklusrikas elu olnud, pigem vastupidi. Käime Helinaga jätkuvalt Windesheimis mandumas ja internetis lehti sirvimas. Ma pole varem sel teemal siin eriti vingunud, aga see meie "eriala praktika" on ikka täitsa komööda. Enamik minu ülesannetest piirdub Wordi ja Powerpointi alaste oskuste rakendamisega. Viimane "ülesanne", mille lõpetasin oli rahvusvaheliseõppe brošüüri jaoks powerpointis tehtud kaart riikide lippudega. Riigi lipud tähistasid partnerülikoolide asukohti. Tõenäoliselt on suureks takistuseks ka mõlema juhendaja üsangi kange ja konarlik inglise keel. Kehva keeleoskust proovivad mõlemad naisterahvad korvata sõbralikkusest ülevoolava suhtlusega. Rahvusvahelise osakonna "tädi" Jamilla lemmik vastus on "Oh, wonderful!" Sama naisterahavas rääkis, või õigemini püüdis meile rääkida, kuidas ta eelmine nädalavahetus kuskil farmerite festivalil käis ja kohaliku maaharija käest rusikaga näkku sai. Suurema osa tema jutust moodustasid ebamäärased häälitsused, mis püüdsid situatsiooni pingelisust edasi anda.

Tegelikkuses pole olukorras midagi nii vaimustavat nagu võiks järeldada Jamilla jutust. Me räägime ja peame koosolekuid teemal, mida me enda praktikalt ootame, aga siiani pole midagi oluliselt paranenud. Meile pole siiani ka Hollandi keele õpetajat leitud, antud hetkeks on meil juba üsna ükskõik ka. Üleüldse tundub, et sterotüüp otsekohesest hollandlasest on linnalegend. Mind ärritabki kõige rohkem ebamäärane jutt ja ebaselged instruktsioonid. Tihti jääb mulje, et tegelikult oleme me rohkem takistuseks kui abiks ja meile leitakse mingisugused hägused ülesanded, et meil oleks lihtsalt midagi teha. Aga meil pole! Olenemata ülesannete totrusest me teeme need kiiresti ja korralikult ära ja siis lihtsalt passime ja viime ennast Eesti uudistega kurssi. Võib-olla hakkavad asjad ka meie jaoks paremuse poole liikuma, sest alates järgmisest ei tööta me enam Jamillaga koos. Plaanis on ka järjekordne külastus Haagi, seekord praktika raames. Lisaks pidime minema meediakeskusse ja kuhugi reklaamifirmasse. Nagu harilikult, meie ise saame viimastena teada, kuhu me täpselt läheme;)

Nädalavahetus möödus jällegi paari muuseumit külastades. Alustasime ka Eesti-alase powerpointi presentatsiooni tegemist, mis tuleb ette kandmisele novembri viimasel kolmapäeval Homme läheme Utrechti lähedale Bilthovenisse, kus esineb Eesti keelpilli kvartett. Kontsert on Nicki (EV'i aukonsul) korraldatud, kes palus meil selle jaoks ka brošüüri teha. (Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi, kui vorbin Wordis brošüüre teha).

Kolmapäeval läheme Saksa Rotary klubi liikmetega Zwollet avastama. Kohaliku klubi liikmed tutvustavad neile linna ja me läheme tolkneme kaasa. Nii Helinal kui minul tulevad pereliikmed ja sõbrad külla ja see tutvustav tuur tuleb meile mõlemale ainult kasuks.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Rea tuleb mulle detsembri esimesel nädalavahetusel külla. Just nagu Sinterklaasi'gi;)

Kui hästi läheb, siis istun neljapäeval rongi ja sõidan Belgia poole. Kavatsen selle nädalavahetuse Leuvenis veeta. Lähen külla Jorenile, kellest peaksid kõik selle blogi lugejad teadma. Kui päris aus olla, siis ma ei suuda ära oodata, millal jälle Belgiat ja sealseid inimesi näen. Holland on ok, aga võtaks küll vahelduseks midagi tuttavat ja head.

perekond Oving

Oktoober saab kohe läbi ja läbi sai ka meie aeg Vos'ide juures. Oleme Helinaga nüüd teisel pool Zwollet, aga lähemal Windeisheimile. Tulime täna pärastlõunat Harri juhatamisel ratastega, Netty võttis meie pagasi ja sõitis Ovingute juurde autoga. Varsti peale kohalejõudmist näitasid Bert ja Rineke meile, kuidas homme Windesheimi sõita, tagasi tulime läbi pargi ja mööda jõekallast, mis oli vaatepilt omaette. Siin on väga ilus ümbruskond, olen kindel, et läheme Helinaga seda varsti fotokaga avastama. Ümbruskond, nagu ka meie eelmise kodu puhul, tundub turvaline ja kõik majad on enamasti ilusastest punastest tellistest.
Nüüd elame Helinaga samal (kolmandal) korrusel ja meid lahutab pool meetrit põrandapinda. Teisel korrusel on poiste ja Berti ja Rineke'se tuba. Hetk tagasi, kui pesemast tulin, kuulsin noorema poja Valter'i toast Rammsteini viimast plaati, mida oli üllatav kuulda. Aga see oli pigem hea üllatus.

Päeval arutasime Harri ja Nettyga muusika teemal. Kui Helina Harri küsimusele "What kind of music to you listen to?" "Alternative, indie, fusion, etc." vastas, krimpsutas esimene nina. (Mida ta teeb tihti.) Nimelt käisime eile Helina prof. pianistist sõbra kontserdil, mis toimus kitarri festivali raames. Juhtus sedasi, et Harri ja Netty lihtsalt otsustasid, et nad tulevad ka. Peale pausi oli aru saada, et Harrile selline muusika ei meeldi. Lisaks mõnele traditsioonilisele palale oli ka rohkem modernsemat muusikat ja artistid kasutasid peale keelte ka teisi intstrumendi osi, et häält teha. Tänagi, kui rääkisime Ovingutele eilsest kontserdist, oli aru saada, et Harrile see ei meeldinud. Ta võib kohati olla nagu väike laps. "Ei, mulle ei meeldi boerenkool, ei, ma ei kuula sellist muusikat, ei, heeringas mulle ei maitse ja keefiri ma ei joo." AGA! Igal võimalusel tuleb sõita rattaga, BECAUSE ITS HEALTHY! Ma ei tahaks Voside vastu ebaviisakas olla, aga see lause peaks nende välisukse kõrval seisma. Siis teaksid kõik, kes külla tulevad, et siin majas on 90% toodetest tähistatud sildiga kieze Bewust (valin teadlikult). Harri ja Netty interpretatsiooni tervislikest eluviisidest on raske lühidalt lahti seletada. Üleüldiselt on aga nii, et leib on püha, leiba söö hommikul ja lõunal. Leiva peale võin panna margariini, sinki, juustu, aga kõik peab olema Light! Joo piima ja keefirit, aga ainult kõige lahjemat. Igatsen piima, millel on piima maitse, 0 protsendiline piim on ikka rõve asi. Tundub, et toidu juures on oluliseim selle rasvaprotsent, mitte kui palju kemikaale ja säilitusaineid selles on.

Iga söögiajal olema Helinaga terava vaatluse all. Täitsa võimalik, et tähtsustame seda üle, aga meile mõlemale on jäänud mulje, et ükski söödud leivaviil pole Netty ega Harry poolt märkamata jäänud. Me sööme mõelemad nii hommikul kui lõunaajal rohkem, kui Harry ja Netty, kes piirduvad Alati kahe viilu leivaga. Nagu ma Helinale ütlesin, ma ei saa aru, mis kütuse peal nad töötavad. Nüüd aga jõuame õhtusöögi juurde, mis on alati soe toit. Siis on need kaks eakat inimest suutelised kahepeale plaadipitsa kinni pistma. Vahel on mul konkreetselt selline tunne, et Harri jääb veel nälgagi, sest tihti piilub pliidi poole, vaatamaks, kas midagi potti ka jäi.
Aru ma ei saa, miks nad siis päeval ei söö. Ahjaa, üks päev kuulutas paadunud sigari suitsetaja Harry, et üks sigar päevas on tervislik! Vot sedasi, pidavat stressi maandama. Sellised statement'id võtavad kohe sõnatuks. Helina käis välja idee, et Harri suitsetab selleks, et söögiisu taltsutada.
Ütlesin, et meie söömisharjumused on alati Vos'ide juures tiheda vaatluse all olnud. Rääkisime täna sellest ja jõudsime Helinaga järeldusele, et kahju, et meil midagi nendest eineaegadest lindi peale salvestatud pole. Mulle on Harri algusest peale segaseid signaale saatnud, rääkimata sellest, et ta mind kogu aeg jooksma utsitab (because its healthy!). Alles eile õhtusöögil küsis ta, kas ma ei jaksa enda portsu ära süüa? Võileibu tehes hoiab ta sul pilgu peal, ning kõigile veidratele võileivakatte kominatsioonidele vaatamata, mida kohalikud praktiseerivad, krimpsutab ta nägu, kui ma juustu peale moosi või Helina maapähklivõile moosi peale paneb.
Ma arvan, et ei suuda kõiki naljakaid ja lihtsalt totraid ja häirivaid seiku praegu meelde tuletada, neid on lihtsalt nii palju.

Ahjaa, Harri püüdis hiljuti mu luukerega pluusilt sinna kirjutatud lauset lugeda (ta istub lauas minu vastas), aga kui ta seda teha ei suutnud, küsis ta lihtsalt, et mis mul pluusi peal on. Vastuse "luukere" peale küsis ta hauatagusehäälega "Why"? Meile teeb see siia maani päris palju nalja.
Tõenäoliselt saaks meie Vos'ide juures veedetud ajast romaani kirjutada. Alles täna küsis Netty meilt, kas Eestis juustunuga tuntakse? Minu kirjeldamiseks on Netty korduvalt kasutanud sõnu "large" ja "groot" ("suur" hollandi keeles). Sõna "Bauienradar" paneb meid mõlemaid naerust turtsatama, sest esiteks: see veebileht on nagu ebajumal siin: kui baiuenradar ütleb, et kell kolm ei saja, siis ei saja ka. Ja teiseks, püüame, mis me püüame, aga tundub, et selle sõna hääldust ei suuda me kunagi ära õppida. Me arvame, et ütleme seda nagu kohalikud, aga alati keegi parandab meid. Meie leia mingit erinevust kahe häälduse vahel.

Homme hakkab jälle töönädal, seega lõpetan selle naljategemise siin ära ja lähen enda uude voodisse magama. Usun, et räägin enda uuest perest ja kodust lähiajal rohkem. Kui ma Helinat piisavalt moosin, siis ehk saab siia paar pilti ka.

den Haag

Eile nimetati ametisse Hollandi uus valitsus ja selle tunnistamiseks istusime juba kell 7.45 rongi, mis viis meid otse Haagi südalinna. Meiega oli ajakirjanik Hans Pracke (loodan, et kirjutasin härra nime õigesti), kellest rääkisin varem. Rongijaamast läksimegi kohe parlamendi majja, kus läbisime põhjaliku turvakontrolli. Protseduur oli väga sarnane lennujaamas toimuvale: asjad kasti ja väravast läbi. Mõni härrasmees oli turvakontrolli käigus sunnitud eemaldama ka enda kingad ning suur oli meie üllatus, kui sokkidest vaatasid välja paljad varbad. Kohalikud võivad vastu vaielda üldlevinud klišeele, et hollandlased on kitsid, aga minu meelest on see pisut kummaline kui inimene sõidab rongis esimeses klassis ning maksab oluliselt rohkem raha, samas käib sokkides, mis on kohe kohe katki minemas.

Sellega seoses meenub mulle ka üks teine kummaline seik, mis meiega Windeishemis üks päev juhtus.

Helinal ja mul on lubatud olla nö õpetajate kohvikus, kus saame kohvi, teed, puljongit, jms.
Kuna töötame esimesel korrusel, siis ei juhtu 7. korrusele, kus kohvik on, just tihti. Eelmine nädal aga olime just lõunaajaks kokku leppinud kohtumise enda juhendajaga. Jõudsime sinna pisut varem ning ootamise ajal rääkisime juttu ja jõime kohvi. Me ei teadnud, et kolledz varustab õppejõude ka lõunaga, mis koosneb saiast ja üsna ebameeldivast lihalaadsest frikandelist (seguliha taignas, praetud õlis). Väga populaarne toit kohalike seas. Täpselt kell 12 tuligi söökla tootaja suurte kandikutega, täis neid samu vorste ja hamburgeri leibu. Vaatasime seda lõunarituaali kõrvalt, see lihaasjandus pole meile kunagi eriti ahvatlev tundnud, seega ei võtnud kandikutelt midagi. Huvitaval kombel pöördus meie poole aga üks õppejõududest, kes ilma mingi põhjuseta teatas, et üliõpilastel pole lubatud kandikutelt toitu võtta. Seletasime siis talle, et tegelikult ei ole me ka harilikud tudengid ja meil on lubatud siin olla. Selle peale naeratas mees lahkesti ja ütles, et me oleme teretulnud einet võtma. Meile jäi arusaamatuks, mis üldse ta pidi meile ütlema, et me ei või sealt midagi võtta?! Me istusime omaette ja jõime kohvi, ilma mingisuguse nähtava tahtmiseta minna ja haarata see saiapäts ja imelik lihakäkk. Kas tõesti oli onul niii suur hirm, et vaesed üliõpilased söövad õppejõududel toidu eest ära. See pole esimene kord, kui meile on jäänud mulje, et hollandlastel on söögi ja söögiaegadega ranged aga kohati imelikud reegelid. Meie kodused söögiajad on kohati juba omaette show. Kirjutan sellest kindlasti edaspidi rohkem.

Aga tulles tagasi meie Haagi reisi juurde.
Kuna olime nö "erikülalised", siis saime spetsiaalsed kleepsud, mille pidi igaüks enda riietele kleepima. Siltidel oli kirjas, et oleme Parlamendi (Tweede Kamer) külalised. Loomulikult oli ka kõigil huvilistel lubatud istungit jälgida, aga seda teisest sektorist.
Istung ise oli väga põnev, nii palju kui ma räägitust aru sain. Esiteks andsid vande täiesti uued Parlamendi liikmed, kes on sinna esimest korda valitud. Seejärel pidas kõne uus peaminister (kes on, nagu Harri väga rõhutatult ütles, poissmees) ja peale pausi oli kõigil opositsioonis olevatel partedel võimalus uuele valitsusele küsimusi esitada. Täna peab valitsus kõigile küsimustele ka vastama. Peaministri, Mark Rutte, kohta veel nii palju, et meedia narrib noort peaministrit, või õigemini tema suhet enda emaga. Väidetavalt on Rutte ema tihti poja korteris, hoolitsemas lihtsate igapäevaste asjade eest.

Nägin parlamendis ka Geert Wilderist, kurioosset paremäärmuslikku poliitikut, kes on enda sõnavõttudes alati anti Islamistlik olnud. Kuigi tema vaated on minu jaoks kohati liiga äärmuslikud, tuleb tõdeda, et tegemist on väga huvitava ja paeluva persooniga. Kindlasti pole Geert Wilders harilik keskpärane poliitik.
Lisaks parlamendi istungile käisime pisut ka linna peal ringi, külastasime pressikeskust ja Mauritzhuis'i. Mauritshuiz on muuseum, kus on väljas kaks Vermeeri kuulsamat maali: "Girl with a Pearl Earring" and "View of Delft".
Jõudsime tagasi alles kell 6 õhtul ja olime suhteliselt väsinud. Täna aga ootab ees veinidegusteerine Rotary klubi koosolekul. Just praegu lahkus siit Nick, kes on viimased paar nädalat Eestis olnud ja tõi meile paar eesti ajalehte.

Lisaks tänasele veinidegusteerimisele on see nädal plaanis ka õhtust/öist Zwollet kaema minna. Nimelt tahab Rotary klubi nö noortekogu Rotoact meile reedel välja viia. Kui sellest plaanist õhtusöögil Nettyle ja Harrile rääkisime, siis pidi Harri loomulikult mainima, et läheme kell 10 õhtul välja ja joome palju, eks?! Kuna ta suunas küsimuse mulle, siis pidin mainima, et ei ole suur alkoholi tarbija ja ma ei saa tema loogikast aru. Ma kahtlustan, et iga kord kui ta mingi sarnase totra küsimusega lagedale tuleb, on mul näost näha, mida sellest arvan.
Helina tegi majast ka pilti, lisan need siia alla:

Vaade maja aknast:

Slow sunday

Kirjutasin siia pika jutu meie eilsest päevast, aga sain aru, mingi hetk tüütab sama jutt muuseumitest ja kirikutest lihtsalt ära. Nii palju ütlen, et Groningen on ilus üliõpilaslinn, mida tasub kindlasti veel külastada. Vihma tõttu ei saanud väga palju ringi kõmpida.
Seega, hetkel on meil Helinaga siesta. Harri ja Netty läksid kuhugi tervislikke eluviise harrastama - kõndima ja kellegagi kokku saama. Meie otsustasime enda vaba päeva nautida, üksi, suures majas.
Olime eile juba otsustanud, et täna midagi ei tee. Homsest hakkab küll nagunii vaba nädal, aga täna oleme ikkagi pühapäevased luuserdajad. Ilusat pühapäeva jätku;)!

P.S. Pildil on Groningeni Ülikool.