Täna oli esimene praktika päev. Detailidesse langemata võin praegu öelda, et ma pole päris kindel, mida tegema pean, aga loodan, et saan selle järgnevate päevade jooksul enda jaoks selgemaks. Hetkel olema Helinaga AIDA Communicatie ruumides, mis on kolledži kõrval tegutsev kommunikatsioonibüroo, kus töötajad on enamjaolt Windesheimi tudengid. Meie ülesanded tulevadki kas AIDA'st või kolledži rahvusvaheliste suhete osakonnast.
Homme läheme esimest korda ratastega kooli, täna viis Harry meid autoga sinna ja pärast tulime bussiga tagasi. Ma kujutan ette, mis seiklus sellest veel tuleb.
Loodetavasti saame ka keelt edasi õppida, igaljuhul avaldasime soovi seda teha.
Mul hakkab vaikselt tunduma, et kõik, mida räägin, tuleb ühelt lindilt. Inimesed tahavad sinuga vestelda, aga küsimused on tihti need samad, millele oled varem kaks, kolm korda vastanud. Endal hakkab lihtsalt totter, teades, et oled täpselt sama asja juba korduvalt rääkinud.
Traditsiooniliselt on õhtusöök see aeg, kui pere kokku saab, ning raske on harjuda sellega, et peale pikka päeva oodatakse sinult veel ülevaadet päevast. Puht eestlaslikult tahaksin lihtsalt süüa ja omi mõtteid vahelduseks mõelda. I need my space.
Samas on kõik harjumise asi ning täna oli lihtsalt sündmuste rohke, väsitav esimene päev.
No comments:
Post a Comment