Zuiderzee

Kunagi pole ükski nädalavahetus nii lühikene tundunud. Jõudsime Helinaga just merelt tagasi. Käisime Philipi ja Marioni ning nende tütre Coco'ga paadiga Zuiderzee nimelisel järvel sõitmas. Philipi ja Marioni juures veedame detsembri kuu, st. kolm
viimast nädalat elame nende majas.

Laupäeva lõuna-paiku sõitsime järve äärde, mis kunagi oli mere osa. Nüüdseks on sellest aga järv saanud, kuigi nimi Zuiderzee pole muutunud. Mul pole ammu enam autos süda pahaks läinud, aga nagu välja tuli, mõjus Philipi ja Marioni juures joodud kohv nii Helina kui minu maole häirivalt. Ma olin valmis juba mingi hetk ütlema, et palun peatage auto, mul on värsket õhku vaja. Jõudes sadamasse, kiirustasime mõlemad WC poole. Õnneks oli värske õhk ja vesi kõik, mida oli vaja. Meile pakutakse igal pool päris palju kohvi, seega pole mingi ime, et organism tõrkuma hakkab. Ma ei saa enda kohvi vabast nädalast saadik kangemat kohvi juua. Aga sel teemal saaks eraldi sissekande kirjutada.
Igatahes, tuul oli päris vinge, seega arvasid kõik, et merele oleks parem mitte minna. Muidugi, Philip, kes on paadunud purjetaja ning läheks igasuguse ilmaga merele, oli sutsu pettunud ja tuletas veel tänagi meelde, et eile oleks ikka tuulega nii mõnus purjetada olnud.
Olenemata sellest, et me purjatema laupäeval ei läinud, oli meil ikkagi väga põnev pärastlõuna ja õhtu. Nimelt on seal samas Enhuizeni linnas Zuiderzee muuseum, kus võib näha, kuidas kunagi selles kalurikülas elati. Rannajoonel on tänavatäis maju - elumajad, kuurid, poed, apteeker, tallid, tellise tehas, jms. Kõikjale võis sisse kiigata ja mõnes neist olid isegi näitelejad, kes matkisid kunagiste kaluriküla elanike eluviise (kuna jõudsime hilja muuseumisse, siis näitlejaid kahjuks ei näinud). Kuivatatud lesta nähes tekkis väga kodune tunne. Esimest korda maitsesin ka suhkruroogu, lihtne maius, mida sel ajal müüdi apkteegis. Lisaks vabaõhu muuseumile olid muusemi hoones mitmeid vanu laevu ja muid väljapanekuid. Näiteks, kuidas kunagi juustu või võid tehti, milline nägi välja riiete triikimine, jms.. Ühelt väljapanekult leidsin Singeri õmblusmasina, mis on identne sellega, mis meil siiani kodus olemas on.

Kuna olime kalurikülas, siis pidime loomulikult ka kala sööma. Tulle muuseumist, põikasime kalaputkasse, kust ostime värsket heeringat. See, on käsi südamel, parim heeringas, mida elus saanud olen. Kala sulas suus ja polnud kaugeltki nii soolane, kui see tavaliselt Eestis müüdavates kilepakendites on.
Õhtu ja öö veetsime paadis. Marion tegi imehea pasta, ning rääkisime eestist, eestlastest, hollandist, hollandlastest ja kõigest muust huvitavast. Ma oleksin pidanud eelmisest aastast õppima ja ennast enne siia tulekut ennast rohkem mõne Eestist puudutava teemaga kurssi viima. Ma pean jälle tõdema, et selleks, et kõigile Eestit puudutavatele küsimustele vastamistata, peaks ma olema kõndiv entsüklopeedia. Kuigi ma arvan, et suudan enamasti inimestele ammendavalt vastata, on mul tihti tunne, et kui mõni tõesti asjatundlik inimene (eestlane), mind kõrvalt kuulaks, siis saadaks ta mu puu taha häbenema.
Pean eraldi mainima, et Philipil on eriti omapärane ja vinge huumorisoon. Kui palju 60- aastaseid (ma eeldan, et ta on umbes nii vana, kuna Marion on) ütleb teile, et ei tea, kas tasub ikka magama minna, enamik inimesi sureb unepealt. Või, "kui te nüüd pimedas paadist välja lähete, on oht, et te kukute ja upute vette ära. Kui te paadile koputate, siis saame teid päästma tulla."
Ütlesin Helinale ka, et mul on mõnikord tunne, et enamik Rotary klubi liikmetest on hingelt väikesed poisid, kes pole päriselt suureks kasvanud. Aga nad on kõik nii siirad ja armsad!
Paadis magamine oli väga mõnus, väljaarvatud imelik unenägu, milles figureeris minu ema. peale hommikusööki võtsime suuna ühele teisele väikesele külale, kuhu seilamine võttis meil umbes 2 tundi. Selle aja jooksul jõudsim mina u tunnikese tukkuda, mille tulemusena sain päikesest punase näo (piltidest on aru saada). Oli fantastiline ilm, paat kiigutas mõnusasti ja päike paistis ka, see oli ainult aja küsimus, millal magama jään. Olles jõudes samasse, käisime kohalikku kirikut vaatamas. Kiriku loomisega oli mingi keeruline lugu ka, mis hõlmas kedagi inglise või shoti aadlikku, aga ma ei jõudnud seda eriti järgida. Nii palju, kui ma aru sain, oligi tegemeist inglise kirikuga, Hollandi pinnal.
Jõudsime tagasi peale kella 4 pärastlõunal ning einestasime paadi pardal. Marion käis jällegi samas kalaputkas ja tõi heeringat ja mingit muud praetud kala. Tundus väga paslik söök peale merereisi. Raske uskuda, et homme on juba esmaspäev. Puhkaks nüüd hea meelega puhkusest.
P.S. Selle riistapuuga pressiti kunagi juustu. Sellepärast öeldakse hollandlaste kohta ja "juustupead".